laupäev, 11. märts 2017

Bali eluolust, toidust ja kommetest





Võtsin ennast kokku, et kirjutada ära teine postitus Balist, mida lubasin. Ikka raske on pärast reisi seda teha - parimad kirjutised saavad ikka kohapeal valmis -, aga õnneks oli nii palju märkmeid Balil tehtud juba, et väga kaua see "viimistlemine" aega ei võtnudki :) Seekord räägin natukene Bali toidust ja kommetest, aga parimatest söögikohtadest, mis muideks on kõik Ubudis, kirjutan järgmisel korral!

NB! Ja klikka pildil, kui soovid seda pisut suuremalt näha :)

Riisipõlde on Balil tohutult - hotellide ja majade taga, nö linna sees, kus üldse ei oskaks seda oodata jne. Riis kuulub Balil iga toidukorra juurde - kui riisi toidu juures ei ole, olevat tegemist snäkiga (jaja). Paljud pered omavad ise riisipõlde, millest saab nii enda vajadused rahuldatud ehk pere söönuks ja jumalatele ohverdatud kui jätkub ka müügiks. Aastast 2012 UNESCO maailmapärandi hulka arvatud balilaste poolt juba 9. sajandil loodud riisipõldude niisutussüsteem subak.  Läbi erinevate kanalite, tunnelite, pambustorude, tammide ja veetemplite korrapärase plaani jõuab mägedest tulev allikavesi terasspõldude kõigi osadeni, niiet ükski põld ei jää kuivaks. Ligi 20 000 hektaril asuvate riisipõldude kastmist reguleerib umbkaudu 1200 külaühendust (subak) ja iga riisikasvataja peab kuuluma oma kohalikku subak'i.



Ohverdamisest juba rääkisin eelmises postituses, aga tegelikult võiks kirjutada kõigist asjadest, mis Balil erilised on, terve raamatu, niiet piirdun siin vaid paari asjaga :)

Kui hindud põletavad oma surnud esimesel võimalusel, kui on soodne ilm, siis balilased matavad kõigepealt lahkunud maha ja viie aasta pärast kaevavad jälle välja. Nii saab kondid ära põletada ja tuha ookeani visata. Nii olevat teinud ka indialased ise vanasti, nüüd on neil "modernne lähenemine". Kokakooli omanik ja kokk Wayan (tema kokakoolist räägin allpool) on enda jutu järgi seda ise palju kordi teinud, sest teisi aidates ja head tehes kogub ju head karmat! Balil on endiselt tugev kogukond ja aktiivne külaelu, hoitakse kokku ja üksteist aidatakse nii palju kui saab, nt toidu valmistamisel tseremooniate jaoks.

Majad on compound-stiilis ehitatud järgides feng shui põhimõtteid, õigemini selle Bali analoogi põhjal. Inimese nimi sõltub aga sellest, mitmendana ta peresse sündis. Lisaks saab anda ka teise nime, mille puhul siis tihti fantaasial lastakse vabalt lennata, niiet kohata võib väga kummalisi inglise keelest pärinevaid sõnu. Täitsa tavalised elamute sissepääsud on sellised, elamukompleksi ümber on suur aed ja värava kõrval sinisel paberil on kirjas mitu inimest selles majapidamises elab (eraldi tulpades on naiste, laste ja meeste arv). Koos elab mitu põlvkonda. Viimati oli rahvaloendus mõned aastad tagasi, paari aasta päras tulevad ametnikud uuesti ja vaatavad uuesti üle ning korrigeerivad infot








Et natukene aimu anda, millised need majakompleksid seest poolt välja näevad, panen mõned pildid. Igal perel (nt Wayanil elab seal veel noorema venna pere ja vanemad, vanem vend töötab kruiisilaeval ja tema pere on pealinnas Denpasaris) on oma maja ja lisaks on ühised ruumid nii ohverdamiseks ja tseremooniateks kui ka niisama hängimiseks ja söögi tegemiseks. Aias kasvavad viljapuud ja lisaks on tal ka aedviljaaed, kus põhiliselt on erinevad tšilli- ja ingveritaimed. Ja kindlasti peab igas majas olema purskkaev - see olevat ka kuidagi heade vaimude, õnne jms seotud.












Nagu enamikes teistes selle maailmajao riikides, on kookospalmid oluline osa elust. Puidust saab mööblit ja erinevaid köögitarvikuid (nt spaatleid, lusikaid jms), kookospähklitest aga kookosvett, viljaliha (helbeid), tühje koori kasutatakse nii süte valmistamiseks kui ka anumateks. Lehtedest tehaks muuhulgas ka ohverdamiseks vajalikke "kausikesi". Toitude magustamiseks nii soolastes kui magusates toitudes kasutatakse pruuni värvuse ja karamellise maitsega kookospalmisuhkrut.



Kokakoolidest valmisime tuttavate soovituste põhjal välja selle, kuhu ise omakorda mitmeid inimesi saatsime ja kõik on siiani väga rahule jäänud. Meile ka meeldis :) Eelmisel pildil on Wayan, keda juba enne mainisin - suurepärane kokk ning muidu tark, lahke, abivalmis ja sõbralik mees.

Kõik need toidud tegime ise, samuti pandani lehtedest saadud klorofülliga roheliseks värvitud pannkoogid palmisuhkru ja kookoshelvestega



Balil on samuti palju lehmi. Mitte just niimoodi tänavatel suurtes karjades nagu Indias, aga neid näeb siin riisipõldude vahel omajagu. Siingi peetakse seda looma pühaks ja ei sööda, mistõttu veiseliha saab vaid turistidele mõeldud söögikohtades. Ja kanu (enamasti koos tibudega) näeb ka peaaegu iga nurga peal :) Ja mulle ka tundus, et ükskõik kus viibida, kui peenes hotellis või villas elada, igal pool on ümberringi kuke kiremist kuulda. Minule see isiklikult meeldib - hea kodune tunne tuleb peale, nagu oleks maal vanaema juures - ja ammugi ei häiri see mu und, küll aga märkasin, et mitmetele turistidele oli see millegipärast probleemiks ...


Ilmselt ei ole vaja mainida, et värskete puuviljadega saab ka Balil nagu mujal Aasiaski maiustada, kuid rohkem on banaane ja papaiat - need kasvavad seal kohapeal peaaegu igas aias - ja vähem nt ananassi, mida siin Bangkokis iga mõnekümne meetri tagant võib endale soetada. Mul oli see igapäevaselt üks osa hommikusöögist ning erinevates hotellides ja restode serveeritakse puuviljad alati laimi ja maitsestamata jogurtiga


Papaiapuu Wayani aias - uskumatu, kui mesimagus oli selle puu küpse vili võrreldes mujal sööduga!

Kuigi turististoit on üsna vähe vürtsikas, siis tegelikult balilastele tšilli hullult meeldib. Meile meeldib süües ikka higistada, naerab kokk Wayan. Pealegi kehtivat reegel - "no chilli, no sex!" Tšillisid on nagu ingveritki mitmeid erinevaid sorte; alilasteni jõudis see aga tänu portugaallastele.

Hästi palju kasutatakse moluki tungpuu ehk küünlapähklipuu (ingl k candlenut, lad k aleurites moluccanus), meenutab Austraaliast päris makadaamiapähklit. Selle pähkliga tuleb ettevaatlik olla, sest küpsetamata ehk toorena on see kergelt mürgine. Kui aga korraga mitu sada krammi toorest pähklit ära süüa, siis on mitu päeva kõht lahti - selle proovis üks inimene ka meie hulgas Balil järgi:)

Palju kasutatakse frititud küüslaugu- ja šalottsibulaviile - nii roogadesse ja oastadesse maitse andmiseks kui ka peale raputamiseks, samuti segatakse neid riisi sisse.

Bali kohalik jook, mida mina proovima ei hakanud, on arak - fermenteeritud jook riisist või palmist vms toorainest, seda ohverdatatakse ka jumalatele. Kuna liigub ka palju ebakvaliteetset kraami, siis kohalikud soovitavad selle kvaliteedi kontrollimiseks seda põlema panna - kui ei põle, siis ei tasu juua. 

Üks erilisemaid toitusid on babi guling - terve väike põrsas, täidetud tšilli, kurkumi, küüslaugu, ingveri, koriandriseemnete jms  aromaatsete taimedega, pintseldatud kookos- ja kurkumiõliga tervelt vardasse aetud ja elaval tulel ära küpsetatud, mis annab mõnusa suitsuse meki ja krõbeda naha. Serveeritakse koos hakitud jackfruit salatiga. Hullult hea! Meie saime sellega maiustada tänu Wayani emale, kes seda naabermajast tõi - seal valmistuti parajasti mingiks suuremaks tseremooniaks ja sellele eelneb alati suurem söögitegemine. 

Sambal annab roale vürtsikuse, neid on erinevaid sorte. Kui enamasti need praetakse läbi, siis toores pasta sambal matah, mis on tehtud pisikestest teravatest tšillidest, šalottsibulast, sidrunheinast ja krevetipastast on mu suur lemmik. Siin pildil on aga üks tüüpiline sambal'i segu koos tüüpilise laavakivist uhmriga, mille ma endale kojugi kaasa vedasin


Warung - teeäärne söögikoht, mis võib olla kas mõni vitriiniga putka, mootorrattal olev (klaasustega) kapike, laudade ja toolidga söögikoht vms.



Hommikusöögiks sõime muuhulgas ka bubur ayam'it - riisipuder kookospiimas hautatud kana, omletiribade, sellerilehtede ja krõbedate frititud kartulilaastusega.


Järgmisel pildil on aga meie igapäevane hommikusöök Ubudis - napilt mahtus kõik meie rõdu suurele lauale ära :)

Ubud pidi küll olema selline väike kultuurne vaikne vaimne linnake, aga tegelikult on keskuses tohutult rahvast, mis oluliselt vaiksemast Canggust sinna sõites alguses ära ehmatab. Mõned mu tuttavad ei harjunudki sellega, vaid põgenesid esimesel võimalusel kohe lõunaosa rahulikematesse piirkondadesse tagasi, meie jäime aga reisi teiseks pooleks sinna ja harjusime ära (üritades siiski kesklinnast eemale hoida):)  Õnneks leidub seal palju ka rahulikke ja toredaid tänavaid nagu järgmistel fotodel :)

Bali parimatest söögikohtadest kirjutan aga juba varsti :)




Kommentaare ei ole: